Praktikant Sandra kirjutab Berliinist

Praktikant Sandra kirjutab Berliinist (4)

Ilmselt on 4 kuud piisavalt pikk aeg, et tunda ennast kuskil nagu kodus, aga samal ajal ka piisavalt pikk, et koduigatsust tunda. Need on kaks tunnet, mis omavahel mu sees võidu tantsivad. Berliini tänavad, tee kodust tööle ja vastupidi, trammide hilinemine ja metroode vingerpussid on igapäevaelu, mis enam harjumist ei vaja, linn ei hirmuta ja ka töö muutub kodusemaks. Samas mõlgub mõttes ikka küsimus, et huvitav, mis ilm seal kodumaal küll on. Õnneks on mul vedanud – inimesed praktikal ja peol hoiavad alati tuju rõõmsa ning vestlused huvitavad. Ma ei pea muretsema, et ilmamõtted võimust võtavad ning meele mustaks teevad. Mu tööaeg läheb kohati nii, et ei märkagi loojunud päikest, tunnid tõotavad vaid uusi ideid ning teadmiste puudumine tähendab võimalust juurde õppida. Hea on olla siin, aga tean ka, et
varsti tuleb keskenduda sellele, kuidas mingi periood elus jälle mingit moodi ammendatud saab.

Praktikant Sandra kirjutab Berliinist (3)

Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole, kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole. See on rütm, mis saab kergesti selgeks ja pärast paari harjutuskorda enam ei heiduta. Iseennast tundma õppida läbi töö, mida teed on ilmselt üks parimaid viise, kuidas avastada, kuid samas tundub alati, et läbikukkumisi on protsentiaalselt rohkem kui võite. Kuidas mitte lasta enda kaotustel end defineerida? Kuidas otsustada, et viitsid seda tantsu veel tantsida, kui kuhugile ei näi jõudvat.

Hetkel olen leidnud vastuse raamatutest. Berliinis on üks pood, kus on raamatud, mis on erinevate kunstivormidega seotud ja see on ka koht, kust olen leidnud raamatud, mille geniaalsus inspireerib ja hoiab käimas. Täitsa hea on ikka!

Praktikant Sandra kirjutab Berliinist (2)

Viimased kaks nädalat on möödunud üritades arendada ühele idufirma tootele pakendit, kuid mul ei ole eelnevalt olnud võimalust leida brändile iseloomulikke värve, stiili ja ka üle-üldist kontseptsiooni. Toode tahetakse võimalikult ruttu müüki saada ja keegi teine ei saa aru nende detailide olulisusest ja nii oleme ühe väikese pakendi kallal rahmeldanud üle 80h, meil on üle 15 prototüübi ja kõigi nende väärtus on kaheldav. Firma omanik näitab iga tehtud versiooni kõigile enda sõpradele ning perekonnaliikmetele ja nii ei saagi sobima ükski stilistiline valik – kellelgi on alati midagi vastu.

Ühel hetkel sai uhm minust võitu ning aju ei suutnud enam genereerida uut ideed ja siis soovitas mu ülemus päeva vabaks võtta ja muuseumisse minna. Eelneval nädalavahetusel olin käinud Dali püsinäitusel ning abstraktsetest fallostest oli mu mõõt täis, seetõttu otsustasin minna Pergamoni muuseumisse, kus väljapanekud on sadu ja tuhandeid aastaid vanad.

Möödudes teostest, mis on suuremad kui elu, mõistsin, et mustrid, mis mööda Mileetose turuväravate sambaid jooksevad, ja mustrid, mis Islami vaiba ühtseks seovad, räägivad samal ajal nii lugu kui ka täidavad enda ülesannet.  Mütoloogia peab pädema nii hea loona kui ka hoiatava sõnumina. Ja pakend peab olema pakend. Ilus, aga ka lihtsalt pakend.

Ma ei ole siiani pakendit valmis saanud ja ega kuskile kaugele see teadmine ei viinud mind, aga vähemalt nüüd ma tean ja loodetavasti jätan ka meelde.

Praktikant Sandra kirjutab Berliinist (1)

Üle kuu aja on möödunud praktika algusest ning kõik on teistsugune kui alguses. Hommikune jalutuskäik praktikale ei ole enam paaniline google.mapsi sisse-väljalülitamine, vaid lihtne trammisõit läbi linna, mis on mulle juba peaaegu tuttav. Ma tean, kust saab parimat currywursti ning millised sõiduvahendid mind kindlasti kodule lähemale ei vii. Viimase olen õppinud vanal heal katse-eksituse meetodil. Pimedas metroole joosta ja 4 peatuse pärast aru saada, et oled täiesti valel pool linna, on juba harjumuspärane ning valmistab tuska vaid väsinud olles. Õnneks on ka olnud olukordi, kus eksib linn ning metrool endal on vale informatsioon, kuhu ta liigub – suund on õige, kuid nimed valed. Eksimine ei ole enam ainult inimlik, vaid ka masinale omane.

Praktikal on lahedama olekuga juurde tulnud ka koormust, nüüd on juba usaldus suurem ning firma omanikule on teada minu oskused ja stilistiline nägemus. On hea töötada nii, et keegi usaldab visiooni ja katsetamine ei ole hirm, vaid võimalus. Huvitaval kombel võivad kõik ruumis suitsetada, nii-et selleks, et suitsupausist osa saada, ei pea ise pläru ette viskama ja suitsupaus on paus, millele tööd vahele ei tohi lasta. Las see 7 minutit muid mõtteid olla selle tööpäeva vahepeal.