Tervituskõne Pärnu Saksa Tehnoloogiakooli direktor Indrek Alekõrrelt 20. aastapäeva juubeliüritusel 31.08.2021

Sehr geehrte deutsche Botschafterin In Estland, Frau Christiane Hohmann, Schulbesitzer, Vorstandsmitglieder und -gliederinnen der Stiftung Bildung und Handwerk Frau Sylvana Bluhm und Herr Alois Buschkühl, Vorsitzender des Stadtrats Pärnu, Mitglied der estnischen Staatsparliament Herr Andrei Korobeinik, Mitgründer der Schule Dr Rainer Straube mit Ehefrau Partner aus Bildungsministerium und Stadtverwaltung, kõik saabunud ja saabumata külalised, mu daamid ja härrad!

  1. aastal 2. juulil kirjutasid Pärnu tolleaegse linnavalitsuse esindaja kui tänase kooli direktor ja Königs-Wusterhauseni Kutsehariduskeskuse (Berufsbildungszentrum) Dr Rainer Straube kui tollase Paderborni Oskustöö Seltsi (Kreishandwerkerschaft Paderborn) esindaja alla kokkuleppele luua Pärnusse erakutsekool Saksa kapitaliga.

Algas ligi kaks aastat väldanud ettevalmistustöö ehk kooperatsioon eri vajalike partnerite vahel. Puudus koostöökogemus, iga asja tuli uuesti leiutada ja mõtestada kultuuri ja hariduse kontekstis ja nende erinevustes.

Sel ajal oli Eesti vaevalt kümme aastat vaba ja kahtlused püsisid õhus ka poliitilises mõttes. Ometi oli võimalik kool avada täna, 31. augustil, 20 aastat tagasi. Võib küsida, milleks nii noore kooli tähtpäeva sellisel tervisevaesel ajal tähistada? On meil ju 40-, 50- ja 100aastaseidki koole.

Mõtleme pisut –kas oleks võimalik 40 või 50 aastat tagasi sellist kooli luua? Nõukogude ajal nn sotsialismi viljastavates tingimustes. Me ei saanud isegi Saksamaale sõita või sellest unistada,  rääkimata mingist rahvusvahelise kooli loomisest. Aga keegi ei keela meid kasutada koole oma ettevõtmisteks, mis on üle 100 aasta vanad. Nagu see siin. Siis oli see kool ka kahe kümnendi võrra noorem kui täna. Tähistades väiksemad teetähiseid paneme aluse ka suurematele juubelitele.

Teisalt on 20 aastat pikk aeg. Sellel aja sündinud olid siis valdavalt ema küljes. Täna võib neist nii mõnigi olla meie õpilane, ka ise lapsevanem, juba väljakujunenud isiksus.

Vaatame, millised olid kooli ambitsioonid ja kuidas need on täitunud? Kooli tekkelugu oli keeruline. Peab ütlema, et kooli loomise algusajal oli kutseõppesüsteem Eestis väga viletsas olukorras – vana tehnilise baasiga, mõned tööpingid paljudes koolides ka tsaariajast.

Püüdsime seda muuta ja olla euroopalikult nii kaasaegne kui võimalik. Meil oli heameel, et riik asus kohe peale meid korrastama ja renoveerima oma haridusvõrku. Püüdsime olla omamoodi laboratoorium  kutsealase õppe uuendustes ja haarasime parimat kogemust Saksamaalt, ka Austriast.

Meie arvukad Leonardo da Vinci ja Erasmuse välisprojektid said Saksa partneritelt tugeva toe

praktikabaaside pakkumise näol. Kui enne praktikale minekut oli nii mõnigi praktikant kahtlevas meeleolus, siis sealt naasnu suust oli kuulda vaid: „Tahan veel!“

Oleme arendanud koos sakslaste ja austerlastega mitmete projektide raames püsivaid strateegilisi väärtusi:

Näiteks:

  1. Tõime ja arendasime Eestisse esimesena virtuaalse raamatupidamise ja ettevõtluse harjutusfirma.
  2. Koostasime esimesena Eestis tehnikaalade õppuritele ettevõtluse õppekava.
  3. Saime valmis Eestis esimese täisdigitaalse õppekava hariduslike erivajadustega õpilastele
  4. Oleme ainus kool Eestis, kes on üle läinud täielikul töökohapõhisele õppele, sest see on meie silmis ainus võimalus, kuidas õpet elule lähendada.
  5. Meie väike, hiljuti sündinud Saksa Tehnoloogiakooli lapsuke – Saksa Digikool –

on olnud hea abimees digiõppe lühikursuste pakkumisel ja seda just nüüdsel kontaktivaesel ajal.

Küsite, kas vigu on ka olnud. Muidugi on ja mitte vähe. Vigadeta elavad need, kes midagi ei tee, aga see ongi nende suurim viga elus. Me pole kartnud eksperimenteerida. Sellise valiku puhul on ka mõned möödalaskmised paratamatud. Aga nii loov eksperimenteerimine kui ka loov korrigeerimine on meile tuttav ja üks meie põhiväärtusi.

Me oleme haruldaselt väike kool, nii väike, et nii mõnigi imestab, kuidas sellina väike putukas on 20 aastat elanud. No ma ei teagi, kumb vajab suuremat hoolt, kas kass või elevant, suur või väike organisatsioon. Aga ma olen ikka seda meelt, et väikses koolis tunneb õpilane end suuremana ja suures koolis väiksemana. Mis on parem, võite ise edasi arutada.

Kui nüüd vaadata lõpetajate arvudesse, seejuures ilma komakohtadeta, siis jah, koolil on selle aja jooksul kokku 3269 lõpetajat erinevate kursuste või kvalifikatsiooni valdkonnas. Lähtudes Exceli moetrendidest tähendaks see seda, et kahekümne aasta jooksul on erineva õppetöö vormi lõpetanud keskmiselt 0,76 õpilast tööpäevas.

Nüüd räägin ma peamisest, sellest, miks te siin olete. Põhjus on väga lihtne –selleks, et teid tänada.

Täna on siia kutsutud kõik need, kes on kooli ehitanud. Seekord mitte betoneerijad või plaatijad, vaid selle labori vaimne potentsiaal. Siin on ka need, kes olid alguse juures, kes uskusid asja. Mul ei ole võimalus kõiki nimetada, kuid ma tänan teid kõiki ja igaüht ja isiklikult. Ilma teieta poleks see kool niikaugele jõudnud.

Olgu tänureas nimetatud kooli omanike kohalviibivad esindajad, eestseisuse esimees härra Michael Lutter, kes ei saanud täna siin olla, kuid saatis koolile südamliku tervituse; Haridusministeeriumi, linnajuhtide ja ettevõtete, teiste koolide, eilsete ja tänaste kooli töötajate, koostööpartnerite ja projektide partnerite  esindajad.

Oleme veendunud, et õpilased meie kooli hindavad. Loodan siiralt, et need lõpetanud

mäletavad meie kooli nii oma igapäevast tööd tehes kui ka  palgapäevadel,  mil neile meil õpitud töö eest makstakse. Muidugi positiivses võtmes, ma loodan.

Suur tänu ja palju õnne kõigile!