Saksa kooli õpilased Berliinis naudivad kõike
Berliini praktikalt saadavad tuhandeid tervisi erasmus+ projekti toel seal praktiseerivad turunduse eriala õppurid Ann, Siiri ja Geter. Mõned nopped saadetud kirjadest, seekord vabast ajast:
“Nimelt olime kuulnud, et korter, mis pidi meie elukohaks saama, pole just väga hea. Mitte, et me ninakad oleks ja luksuskorterit sooviks. Lihtsalt oli hirm, et äkki ootab meid ees ühetoaline korter, kuhu kolmekesti mahtuma peame ning kus pesemisvõimalused ning wc on jagamisel naabritega. Korterisse sisse astudes saime aga osaks tõelisele õnnetundele – ees laius avar korter, kus kõigil oma tuba. Rääkimata vannist, kiiktoolist, rahulikust ümbruskonnast, lähedal asuvast shopingutänavast, suurtest patjadest, mahlapressist ja nõudepesumasinast. Viimase üle olime me veel eriti õnnelikud, kuigi kasutust on ta saanud rohkem kapina kui pesumasinana.”
…
“Lisaks ei suuda me siiani ära imestada, kuidas on võimalik, et nii lihtne on süüa leida. Tundub kindlasti imelik mõte, kuid oleme lihtsalt harjunud, et väljas söömiseks tuleb teenindajatega suur sõda maha pidada enne, kui nad on nõus valmistama midagi, milles pole liha, piima, mune, kala ega muud loomset. Siin aga on peaaegu terve menüü lehekülg taimetoitu täis. Ja seda täiesti suvalises pubis.”
…
“Minu üheks suurimaks sooviks oli külastada kohvikut nimega Jää-äär. Minu vanaema on seda mulle juba aastaid rääkinud, et kui Berliini sattuda, siis tuleb ikka seal ära käia, sest omanikuks on eestlane ning kõik, kes sinna lähevad ning selle kohviku nime välja suudavad hääldada saavad tasuta kohvi. Plaan oli selge. Minna sinna. Teeselda välismaalast ja saada tasuta kohvi. Mis sest, et mina ega Ann kohvi üldse ei joo ning Siiri sellest ka eriti ei hooli.
Kodulehel oli ilusti kirjas, millal on avatud ning millal suletud, kohale jõudes tervitas meid aga ruum, mille aknal vaid raamat “Kuidas elad, Ann?” Sellist personaalset tähelepanu ei osanud Ann kohviku omanikelt oodata. Tiirutasime igaks juhuks Siiriga ümber poe, et äkki on meile ka kuskile mõni personaalne tervitus jäätud, kuid kumbki meist seda ei leidnud. Naiselik kadedustunne vaibus õnneks kiirelt.”
…
“Muideks. Tore lugu muuseumis. Pildistamine oli lubatud ning pilte tegime palju. Küll aga oli raske meid kolme kuidagi pildile saada, sest võõraid inimesi paluda ei olnud kuidagi usaldusväärne. Niisiis otsustasime taimeri kasuks, kuid hetk, mil ta hakkab kümmet sekundit loendama, hakkab ta piiksuma. Selle peale aga jooksis turva teisest ruumist meie juurde, kartes, et panime sinna pommi. Manasime turistinäod pähe, ise aga samal ajal sisimas naerdes, kuidas võib üks olukord välja kukkuda. Ja see foto ongi meist enne “pommi”…